Leo Õispuu saladus: kuidas tunnustatud ebaõigluse vastu võitleja sai uskumatult rikkaks

Leo Õispuu oli aastakümneid mees, kellele vaadati alt üles. Mitte ainult tema sirge selja tõttu. Õispuu kehastas eesti rahva kannatusi, aga ka sitkust. Ta oli üks väheseid eestlasi, keda küüditati kaks korda.
Juunis 1941 saadeti Saaremaalt Venemaale kogu Õispuude seitsmeliikmeline pere: vanemad ja viis last. Kuueteistaastane Leo tuli pärast sõja lõppu kodumaale tagasi ja jätkas kooliteed.

„Tähelepanuväärne oli ta püüdlikkus, ta vahel närveeris ja kogeles pingutusest,“ kirjeldas teda üks õpetaja. Komsomoli astunud abiturient võeti 1950 Kuressaare keskkoolis kinni ja viidi vanglate kaudu vägisi asumisele tagasi.

Õispuude perest naasid Hruštšovi sula ajal Eestisse tema ise, noorem vend ja kaks õde. Ema, isa, vanem vend ja vanaisa jäid võõrasse mulda. Õispuu arvates oli nende perel õnne, sest pooled pääsesid.

„Minevikku ei tohi unustada, aga elama peame tuleviku nimel,“ ütles ta 2018 Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali avamisel peetud kõnes. „Olgem optimistlikud!“

Õispuu juhtis õigusvastaselt represseeritute liitu Memento, kuulus Isamaasse ja kandideeris korduvalt riigikogu ja kohalikel valimistel. Oma 90 aasta juubelil istus ta sünnipäevalauas erakonnakaaslastest ministrite Riina Solmani ja Raivo Aegi vahel.

Kui Õispuu kaks aastat hiljem, septembris 2022 suri, meenutas rahvusringhääling teda kui legendaarset vabadusvõitlejat ja ühiskonnategelast.

Avaliku kuvandi taga peitus rääkimata lugu.

Kust tuli vara?
Kolm kuud enne Õispuu surma, mais 2022 kuulutas Harju maakohus välja tema pankroti. Märkasin seda alles läinud aastal Ametlikke Teadaandeid lugedes. Enne jõule pidi toimuma pärandvara pankrotimenetluse avalik istung. Läksin kohale.

Ma ei uskunud algul kohtusaalis oma kõrvu. Jutt käis Leo Õispuu dementsuse postuumsest tuvastamisest. Seda soovis tema poeg Tambo Õispuu, keda istungil ei olnud. Teda esindas advokaat Olev Kuklase.

Kohtu määratud eksperdid olid tuvastanud, et Leo mõistusel polnud aasta enne surma häda midagi. Ei Kuklase ega pankrotihaldur Martin Pärn polnud tulemusega rahul.

„Miks te ei pea ekspertide arvamust usaldusväärseks?“ küsis kohtunik Ants Mailend. Ta pöördus pankrotihalduri poole: „Olete öelnud, et unetusel ja dementsusel on selge seos. Ma ise ei ole õnneks veel sellesse ikka jõudnud, aga mul on samas eas sugulasi. Kõik kurdavad, et ärkavad vara, aga nad ei ole dementsed!“
Pärn ei osanud midagi tarka kosta. Kuklase aga ütles: „Me ei saa väita, et ekspertide arvamus on vale.“ Ta tahtis neid järgmisel kohtuistungil ise küsitleda. „Peale seda otsustame, kas on alust uueks ekspertiisiks.“

Tambo Õispuu võitleb sõna otseses mõttes oma vara eest. Kohus on seadnud kinnistusraamatus eelmärke Nõmme majale, mille isa talle kinkis. Pankrotihalduri sõnul katab maja väärtus ära kohtuasjas esitatud 260 000eurose võlanõude ja menetluskulud.

Poeg ei taha majast ilma jääda ega ka raha maksta. Tema arvates pole mingit võlga olemaski.
Nimelt kirjutas Leo Õispuu augustis 2021 alla kokkuleppele, et annab Harjumaal Kloogarannas tasuta üle seitse kinnistut ja maksab lisaks 260 000 eurot.

Kinnisvara ja raha pidi saama Helmut Waldmann. 86aastane sakslane elab Saksamaa lääneosas Prantsusmaa piiri lähedal. Ta on keemiadoktor, kellele meeldib keskaja arhitektuur.

Leo Õispuu andiski lubatud kinnisvara notaris üle. Raha ta Waldmannile ei maksnud ja tekkinud võlast sai alguse pankrotiasi.

„Väga kõrges vanuses inimene võtab endale ülisuure rahalise kohustuse,“ rõhutas advokaat Kuklase kohtus. Tema arvates langes Leo professionaalse survestamise ohvriks.

Kohtunik Mailend selgitas advokaadile, et kokkuleppeid tuleb täita. Lepingust on võimalik vabaneda ainult erandlikel asjaoludel. „Peame arutama vanahärra enne surma tehtud tehingute üle,“ nentis kohtunik.

Ülekohtu ohver
Laulva revolutsiooni ajal töötas Leo Õispuu Tallinna Tehnikaülikoolis soojusenergeetika dotsendina. Paljud eakaaslased valmistusid pensionile minema. Tema aga alustas kuuekümnendates eluaastates oma suurima projektiga.

Aastast 1992 kuni surmani juhatas Õispuu Eesti represseeritute registri bürood, mis koostas nimekirju okupatsiooni ajal hukkunud ja kannatanud inimestest. Seal leidub infot rohkem kui 245 000 isiku kohta.

Stalini-aegsete massirepressioonide ohvrid said nõukogude aja lõpul õiguse nõuda tagasi neilt võetud vara. Jaanuaris 1990 palus Leo kompensatsiooni küüditatud vanaisa vara eest. Pihtla valla tuuleveskiga talust olid säilinud ainult vundament ja paar õunapuud. Saare maavalitsus maksis 15 000 rubla. Võrdluseks – keskmine kuupalk oli sellal veidi üle 700 rubla, kuid rubla ostujõud kukkus inflatsiooni tõttu kivina.
Leo küsis pere nimel hüvitist ka isatalu eest. Saare maavalitsuse sekretär Magnus Õispuu oli pidanud kuldijaama, kus tegutsesid suurt valget inglistõugu sugukuldid Villemi Viking ja Maarja Mõnus 2. Pärast pere küüditamist kadus talust viis hobust, viisteist veist, kuusteist siga, vähemalt 20 kg kuivatatud ja soolatud kala, 25 kg liha, 40 liitrit veini, telefon, klaver ja üle tuhande raamatu. Ka seekord hindas komisjon kahju 15 000 rublale.

„Rehabiliteeritutele ettenähtud rahaline kompensatsioon, eriti praeguses vääringus, on tühine minule tehtud ülekohtu eest,“ kirjutas Leo maavalitsusele saadetud kirjas. Ta valas välja kogu nõukogude ajal tekkinud ängi.

„Alates väljasaatmisest kuni viimaste aastateni on mind asumisel viibitud aastate pärast erinevate ametivõimude poolt jõhkralt takistatud edasiõppimisel, elukoha valikul, korteri saamisel, väliskomandeeringutesse sõitmisel, ametiredelil edasiminekul, väliskülaliste külla kutsumisel, välisturismi tuusikute saamisel ja isegi Saaremaale sugulastele külla sõitmist on korduvalt takistatud.“

Sarnaselt Õispuu taluga olid hävinud paljude maalt küüditatute kodud. Väheste Pätsi-aegsete inimeste hinnalised varad olid ajahambale vastu pidanud. Omanikud ise olid juba väga eakad, vahel lastetud ja üsna üksikud.

Õispuu kui vägivalla ohver ja kannatanute eestkõneleja äratas usaldust. Kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist sai temast mitme ammu surnud jõuka inimese sugulaste asjaajaja. Tema abi kasutasid näiteks Eesti Panga presidendi Eduard Aule ja vabrikant Konrad Mauritza pärijad.

Õispuu nõudis nende nimel tagasi erinevaid varasid, vahel edukalt, vahel mitte. Tema suurimaks ebaõnnestumiseks kujunes Tõnismäel asuva kauni kuuekorruselise kortermaja tagastamata jäämine Austraalias elavale vanaprouale.

76aastane Hans Kaarmann vastas Ekspressi telefonikõnele läinud nädalal Saksamaalt oma kodust. Ajasime juttu saksa keeles, sest eesti keelt ta ei oska.

Kaarmann ei mäletanud, kuidas ja millal ta Leo Õispuuga tutvus. Igatahes andis Kaarmann talle detsembris 1991 kirjaliku volituse oma Eestis asuva vara tagasi nõudmiseks.
Erilist usku Kaarmannil omandireformi ei olnud. Mehe sõnul ei teadnud ta, kas üldse midagi tagasi antakse. Veel vähem kujutas ta ette selle rahalist väärtust. Eesti oli tollal vaene riik.

Volitusele lisatud nimekiri algas majadega Tallinna vanalinnas ja lõppes maatükkidega Kloogal. Peagi tuli nimekirja oluliselt täiendada.

Hans Kaarmanni vanaisa Theodor Kaarmann (1865–1955) oli väga jõukas mees. Ta sündis Harjumaal Kostivere mõisa aedniku pojana. Pärast kihelkonnakooli rändas noormees Tallinna. Ta hakkas kaupluses õpipoisiks ja avas juba 1891 oma koloniaalkaupluse. Eesti aja lõpul kuulus talle pealinnas mitu poodi.

Suvel 1940 võimu haaranud kommunistid võtsid Kaarmannilt ära kõik tema ärid, majad ja pangaarved. 75aastasel endisel ettevõtjal ei olnud enam sissetulekut. Sellest hoolimata nõudis nõukogude võim talt röögatut summat – 15 000 krooni käibe- ja tulumaksu.
Erinevalt paljudest tuttavatest õnnestus Kaarmannil lahkuda Saksamaale. 1950. aastal kirjutas ajaleht Välis-Eesti mehe 85 aasta juubeli puhul: „Vaatamata aga igasugustele sündmustele ja oma kõrgele eale usub ta kõigutamatult veelkordsesse kodumaale tagasiminekusse.“

Leo Õispuu asus aktiivselt tegutsema. Ta hankis Tartust ajalooarhiivist tõendid, millised maatükid Kaarmannile täpselt kuulusid. Ta kirjutas kohalikele omavalitsustele käsitsi avaldusi vara tagastamiseks ja viis neid ise kohale.

Meeste koostöö põhines paljuski suulisel usaldusel. Märtsis 1995 vormistasid nad Tallinnas Viru hotelli blanketil kirjaliku diili – Leo pidi saama kümme protsenti tagastatud objektide väärtusest, mida võis maksta kinnisvaras. Hoonete halduskulud klaariti eraldi.

Töö meditsiinifüüsikuna viis Kaarmanni elama USAsse. 13. juunil 1995 tõestas Eesti aukonsul Seattle’is tema uue volikirja. Sellega volitas Kaarmann Õispuud „valitsema ja käsutama minu Eestis asuvat vara, ükskõik kus see ka asuks ehk millest koosneks, sõlmima kõiki seadusega lubatud tehinguid: omandama, müüma“ jne.

Selleks ajaks oli Õispuu saavutanud rea kruntide tagastamise. Kuid enamiku vara kätte saamiseks tuli veel kõvasti omavalitsuste ja kohtute uksi kulutada.

29. juunil 1995 sai Kaarmann Tallinna vanalinnas tagasi Aia 10a hoone. Kunagi tegutses seal Kaarmanni klaasi- ja kristallilihvimise töökoda Aare. Majas elavatele sundüürnikele tagastamine ei meeldinud. Neljalapseline eesti pere kaebas linnaametnikele, et Õispuu nõudis neilt tasumata kommunaalmaksete pärast korteri vabastamist.

„Saime kohtukutse, see hirmutas ja alandas meid. Maksime kõik võlad, kuid edasi elada meil sellel aadressil ei lubatud.“ Kirja lõpus avaldas perekond imestust: „Hr. Leo Õispuu on väga ambitsioonikas mees, mingite teenete eest viibis ta Iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul, on Memento esimees jne.“

President Lennart Meri autasustas 1998. aastal Õispuud Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgiga.

Kaarmannilt Õispuule antud volitus vara täielikuks kasutamiseks kehtis kuni 31. detsembrini 1999. Enne tähtaja kukkumist hakkas juhtuma.
Väga kallid kingitused
16. veebruaril 1999 kinkis Leo Õispuu kogu Kaarmannile kuuluva osa Aia 10a kinnistust oma abikaasale Silvia Õispuule. Leo hindas kingituse väärtust 4,5 miljonile kroonile.

Juba kaks aastat varem oli ta müünud naisele samast kinnisvarast kümnendiku – „teenete eest kinnistu tagastamise asjaajamises“. See vastas Kaarmanniga sõlmitud töötasu lepingule ja naine sai 500 000kroonise osa tasuta.
Kogu kinnistu oli nüüd nende oma. Dokumente tembeldati spetsiaalse templiga „Kinnistuomanik Leo Õispuu Aia 10a Tallinn“.

Samasuguse tehingu tegi Leo 19. veebruaril 1999. Tallinnas Vabaõhumuuseumi teel oli Kaarmannile tagastatud ligi kolm hektarit maad, mis oli kuulunud tema Kanadas surnud tädile. Leo kinkis hektarid oma naisele ja pani kingituse väärtuseks kirja 900 000 krooni.

Juba varem oli Leo müünud oma naisele kümnendiku Vabaõhumuuseumi maast, väärtusega 200 000 krooni. Ka seekord oli tegu tasuga tagastamisel tehtud töö eest ja raha Silvia ei maksnud.

Veel 1999. aasta lõpul, paar päeva enne Kaarmanni täisvolituse kehtetuks muutumist tegi Leo asja notarisse. Ta kinkis Silviale Kloogarannas Kaarmannile tagastatud maja. Kingituse hind oli 350 000 krooni. Järgmisel päeval läks Leo jälle notarisse ja parandas kingituse hinna 1,15 miljoniks krooniks.
Samuti loovutas Leo oma naisele tasuta nõudeõiguse rohkem kui kümnele hektarile Kaarmanni maadele, mis ootasid Harjumaal tagastamist. Need olid väärt 1,3 miljonit krooni.

Nende tehingutega tekkis kinnistusraamatus Silvia Õispuu nimele rohkem kui 8,5 miljoni krooni väärtuses vara.

Silvia Õispuu oli haridus- ja teadusringkondades tuntud ja lugupeetud inimene. Ta õppis ajalooõpetajaks ja töötas nooruses Nõmmel Tallinna 10. keskkoolis.

1962 asus ta teadurina ametisse pedagoogika teadusliku uurimise instituudis. Silviast sai sektorijuhataja ja vabariikliku ajalookomisjoni aseesimees. Ta oli parteialgorganisatsiooni sekretär ja kuulus Eesti kompartei nomenklatuuri.

Silvia kandis hoolt, et ajalugu õpetataks nii, nagu vaja. „Kujundada kommunistliku maailmavaate aluseid, kasvatada õpilastes ideelist veendumust, sisendada neis vajadust võidelda kodanliku ideoloogia vastu,“ nõudis ta 1974 ajakirjas Nõukogude Kool.

Laulva revolutsiooni ajal vahetas Silvia punase sinimustvalge vastu. Ta koostas keskkoolidele uudse õppematerjali Eesti ajaloost, kuhu kirjutasid artikleid Mart Laar, Küllo Arjakas ja teised tuntud ajaloolased. Teos pälvis kirjanike liidu laste- ja noortekirjanduse preemia.

Silvia juhtis 1990ndate lõpuni haridusministeeriumi ajalooõpikute koostamise töögruppi. Ta oli kuni 2005 ajaloo ainenõukogu liige ja Tallinna pedagoogikaülikooli ajaloo õppetooli dotsent. Kuulus aastaid Reformierakonda.

Õispuud abiellusid 1964. Mõlemast said teaduste kandidaadid, Leo kaitses väitekirja põlevkivitööstusest ja Silvia NSV Liidu ajaloo kultuuriteemade käsitlemisest 7. ja 8. klassis. Aastaid oli nende koduks Mustamäe viiekorruselise maja kolmetoaline korter.
Enamik nende poja Tambo lapsepõlvest möödus vanaema juures, sest vanematel oli palju tööd. Tambo sõnul elas pere tavalist nõukogude inimese elu: „Pigem oli tegemist alla keskmise elatustasemega.“

Omandireformiga algas teadlastest abikaasade jaoks uus elu, neist sai kinnisvara alal ainulaadne tandem. „Leo ei oleks ise suutnud miskit teha ilma Silviata,“ ütleb Tambo. Peale vanemate surma on ta lugenud ema poolt isale koostatud kirjavahetust. „Leo ise arvutit ei kasutanud, seda tegi Silvia.“ Isa trumbiks oli suuline suhtlus. Poja sõnul sai ta alles nüüd teada, et Leol „oli palju neid, keda ta tookord aitas. Nagu ma kirjavahetusest näen, siis aitas ta nii tasu eest kui tasuta.“

Seitsmekümnendates eluaastates võis Leo Õispuu lubada endale paremaid elamistingimusi. 2003. aastal omandas ta koos Silviaga Nõmmel eramu. Üheksakümnendatel ehitatud maja oli ruumikas, seal oli kelder ja kolm korrust ning üle 440 ruutmeetri köetavat pinda. Kui Leo lasi pööningu välja ehitada, tekkis majale neljas korrus.
Peagi kerkis Tallinna kesklinna Viru Keskus, mille eluhoones asub 72 korterit. Abikaasad omandasid neist 2005. aastal kõige suurema kinnisvarainvesteeringuks. Nagu maja puhul, ei vajanud nad ka nüüd pangalaenu. Kümnendal korrusel asuva neljatoalise korteri (109 m2) juurde kuulus rõdu (20 m2) vaatega Tallinna vanalinnale ja merele.

Õispuu nõudis tagasi ka Hans Kaarmanni vanaonu Paul Gerretzi (1890–1968) kinnistuid. Info sellest jõudis Eesti Päevalehte. Ajakirjanik Enno Tammer avaldas 2000. aasta jõulude eel süüdistava artikli „Kaarmanni nimel krabab esindaja võõrast vara“. Õigusjärgne omanik oli Gerretzi Münchenis elav poeg Allan Gerretz, kes ei tahtnud maju tagasi.
Juriidiliselt oli Õispuul õigus Kaarmanni nimel Gerretzi vara tagasi nõuda. Ta tugines 1993. aastal jõustunud väga pika ja keerulise nimega seadusele – „Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele“. See avas omandireformis palju uusi võimalusi.

Tammer küsis Kaarmannilt, mis toimub, ja sai vastuse: „Need majad ei kuulu minu huvide hulka.“ Jäi mulje, et ta pole Õispuu tegevusega eriti kursis. Veebruaris 2001 teatas Kaarmann Tallinna linnavalitsusele, et kiidab Õispuu tegevuse heaks. Ja andis talle oma vara valitsemiseks tähtajatu volituse.

2007 loovutas Õispuu kui Kaarmanni esindaja tema nõudeõigused Gerretzi varade tagasisaamiseks oma naisele. Leo hindas tasuta üle antud õiguste väärtuseks 629 000 krooni.

Läks veel viis aastat. 2012 maksis Tallinna linn kahe tagastamata jäetud maa eest Silviale hüvitist kokku 15 000 eurot. Aga Nõmmel Kura tänaval sai ta tagasi rohkem kui kaks tuhat ruutmeetrit elamumaad.
Kinnistud rahaks
Õispuud tegid suure osa saadud kinnisvarast rahaks, aga alati mitte kõige õnnestunumalt. Märtsis 2000 müüs Silvia Vabaõhumuuseumi krundi 1,55 miljoni krooniga ühele firmale. Too äris selle kolm kuud hiljem edasi juba 2,7 miljoni krooniga. 2002 vahetas sama maalahmakas omanikku juba 10,5 miljoni krooniga – sellest sai Tuleraua tänavale kümme elamukrunti.

Kaarmanni kroonjuveeliks olid otse Tallinna raekoja taga asuvad hooned Vanaturu kaelas. Ühes neist tegutseb tänagi Kaarmanni nime kasutav kauplus. Võitlus nende majade pärast käis eriti visalt.
1995 keeldus Tallinna linnavalitsus majade tagastamisest, kuna ekspertide arvutuste kohaselt oli neid pärast sõda liiga palju ümber ehitatud. Õispuu pöördus Tallinna linnakohtusse, kaasas advokaat Viktor Kaasiku ja võitis.

Vaidlused aga jätkusid, sest omandireform sõltus parajasti võimul olijatest. Keskerakond pani tagastamistele pidurit, Isamaa aga andis gaasi. Alles 2010 nõustus Tallinna linnapea Edgar Savisaar Vanaturu kaela hoonete osalise tagastamisega. Kätte saadud kolm korterit ja äriruumid müüdi aasta pärast maha kahe miljoni euroga.

Sellest rahast kandis notar 600 000 eurot Leo Õispuu pangaarvele selgitusega „esindamine ja vahendamine alates 1991 detsembrist“. Advokaat Kaasiku firma sai 352 800 eurot märkusega „tagastus, vahendus“. Ülejäänud raha, veidi üle miljoni euro, läks Hans Kaarmanni Eestis avatud pangaarvele.

Mõned aastad hiljem järgnes veel üks suur tehing. Õispuud müüsid kinnisvaraarendajale Aia 10a kinnistu. Leo ja Silvia teenisid miljon eurot.

Kui palju raha andis Leo Õispuu aastate jooksul edasi Hans Kaarmannile? Ekspress küsis seda Kaarmannilt, aga selget vastust ei saanud.

„Õispuu saatis Kaarmannile mingeid summasid,“ kinnitas Ekspressile advokaat Heidi Rajamäe-Parik. Tema sõnul ei olnud makstud raha varadega võrreldes märkimisväärne.

Raha kogunes esmalt Kaarmannile Eestis avatud pangaarvele ja kanti sealt edasi tema pangaarvele Saksamaal. Rajamäe-Pariku teada elas Kaarmann tol ajal USAs ega omanud juurdepääsu Eesti pangakontole. „Ta ei näinud, kui palju seal raha on, ega kasutanud seda pangakontot.“

Saksamaalt saabunud andmetel jõudis Kaarmanni sealsele pangakontole aastatel 2012–2015 kokku veidi üle miljoni euro.
Kuigi Õispuuga ajas asju Hans Kaarmann, ei olnud ta oma esivanemate ainus pärija. Tal oli kaks õde ja neist ühe lesk on sakslane Adolf Waldmann.

2020. aastal sõlmisid Kaarmann ja Waldmann Nürnbergi kohtus kokkuleppe. Kaarmann andis talle üle kõik oma nõuded Õispuude vastu seoses perekonna vara tagastamisega.

Waldmann palkas advokaat Rajamäe-Pariku ja saatis ta Õispuuga läbi rääkima. Kohtumine toimus septembris 2020.

„Leo Õispuu soov üldiselt oli lahendada kõik kokkuleppel,“ ütleb Rajamäe-Parik. Vana mees seletas, et ta kirjutas Kaarmanni vara Silvia nimele asjaajamise lihtsustamiseks.

„Keegi omab vara usaldusomanikuna, võõra vara valitsejana,“ kommenteerib Rajamäe-Parik. „Lepinguline suhe ei ole kinnistusraamatust nähtaval, kuid selline asi ei ole keelatud.“

Mais 2021 koostas advokaat Õispuudele kompromissiettepaneku. Rajamäe-Parik kirjutas seal:

Aia 10a kinkimiseks Silvia Õispuule puudus Kaarmanni nõusolek. Selle jt sarnaste kinnistute müügist saadud raha kuulub Kaarmannile, kes on andnud oma õigused üle Waldmannile.

Leo Õispuu väitel pidi ta saama tagastatud kinnistute haldamise eest kuus 5000 eurot. Advokaadi väitel oli õige summa hoopis 5000 krooni ehk 320 eurot!

Leo Õispuu haldas ja kontrollis Kaarmanni Eesti pangaarveid.

Leo Õispuu ei ole esitanud oma tegevuse kohta Kaarmannile lõplikku aruandlust.

Waldmann on nõus kompromissiga, kui saab Õispuudelt 650 000 eurot ning Silvia nimel olevad seitse kinnistut Kloogarannas.

Kompromissi välja pakkunud advokaat Rajamäe-Parik ei teadnud, et 86aastane Silvia Õispuu oli kaheksa päeva varem surnud. Peagi kuulis ta etteheiteid. „Tambo Õispuu on maininud korduvalt, et Waldmann on teinud „nende perekonnale nii palju halba“ ja ema-isa tervised on Waldmanni nõude tõttu tohutult kannatanud.“

26. juulil 2021 kinkis Leo pojale ära väärtuslikuma osa oma kinnisvarast – Nõmme maja ja Viru Keskuse korteri.

Rajamäe-Parik kirjutas augustis Leole saadetud e-kirjas: „Muutsite end sisuliselt varatuks. Leiame, et selline tegevus läbirääkimiste ajal heauskne ei ole.“ Ta hoiatas, et suudab tehingud tagasi pöörata. Kompromissina oli Waldmann nõus leppima ka 350 000 euro ja Kloogaranna maadega.

25. augustil 2021 ilmus Rajamäe-Pariku mobiiltelefoni SMS Tambolt: „Tervist. Sain Leolt infot, et summa jääb 260 000.-, mille tasumine oleks 28.02. 2022.

Tehke Leoga siis kokkulepe ära kirjalikus vormis. Aga kuna mina sellesse kokkuleppesse ei puutu üldse siis ka ei saa mina teie tehingutele alla kirjutada. Pole selleks mingit vajadust. Ja paluks mind rohkem mitte tülitada! Niigi on haiget tehtud palju juba meile köigile.“

Kaks päeva hiljem kirjutas Leo alla kompromissile. „Ta oli väga tänulik ja rõõmus, kui oli saanud lepingu allkirjastada,“ ütleb advokaat Rajamäe-Parik.

Raha maksmata
Selle SMSi saatis Tambo abikaasa Heli Õispuu. Naine kirjutas hiljem kohtusse jõudnud dokumendis, et lootis niiviisi tagada oma perele rahu Waldmanni ja tema advokaadi eest.
„Ta süüdistas meie peret asjades, mis väga häirisid ja solvasid ning tegid ka haiget. Ma tahtsin Tambot ja kogu perekonda selle juures aidata, aga ei leidnud ühtegi head lahendust.

Me olime Tambo ja Leoga asja arutanud ja otsustanud, et Pariku esitatud nõue ei ole normaalne, kuid ta muudkui jätkas ja jätkas sõna otseses mõttes ahistamist ja ähvardamist kohtuga, kui me ei maksa.

Leo oli psüühiliselt juba üsna sassis ja olime Tamboga võtnud ära Leo isikut tõendavad dokumendid, sest Leo polnud enam oma psüühikas terve ja polnud võimeline tehinguid tegema ja kartsin, et Parik või teised kasutavad tema halba tervislikku seisundit kurjasti ära.

Hiljem sain teada, et Parik oli Leo ikka notarisse meelitanud ja lasknud seal notaris teha tehingu olukorras, kus Leol olid juba mäluhäired ja Leo ei saanud tehingu olemusest aru ning seda tehti ka üldse ilma Leol oleva dokumendita.“

Tõepoolest käis Leo 4. oktoobril 2021 Tallinna kesklinnas notaris, kus tema isik tuvastati politsei andmebaasi järgi. See tuli pojale halva üllatusena.

„Võtsin Leo passi ära, sest arvasin, et siis ei saa Leo mingeid tehinguid teha,“ selgitab Tambo Ekspressile. „Pärast selgus, et nad saavad läbi mingi riikliku registri seda isiku tuvastamist teha. Notaris oli Leo tehingud ära teinud ja hulk kinnistuid oli minema läinud.“
Waldmann müüs Kloogarannas saadud maad edasi kokku umbes 120 000 euroga. Ta ootas Õispuult 260 000 euro laekumist oma kontole, aga seda ei tulnud.

„Taolised Waldmanni nõuded ei olnud ja ei saanud olla seaduslikud ja isegi kui Waldmannil olid mingid nõuded, siis olid need ju ammu aegunud,“ jätkab Tambo.

Poja jutu järgi ei saanud isa aru, mis tehinguid ta teeb. Tambo tugineb enda poolt leitud psühhiaatrile, kellele kohus pole andnud võimalust tutvuda kõigi perearsti poolt Leo kohta talletatud terviseandmetega.

„Isegi teatud osas tutvumiseks võimaldatud andmete põhjal esitas see arst seisukoha, et Leo oli juba mitmeid aastaid dementne!“
Tänavu jaanuaris küsitles kohus ekspertiisi teinud riiklikult tunnustatud eksperte. Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku psühhiaater-ülemarst Katrin Eino ja kohtupsühholoog Tiina Kompus kinnitasid, et on teinud kõik võimaliku, hindamaks Leo Õispuu vaimset seisundit kompromissi sõlmimise ja notaris käigu ajal.

„Mõnevõrra väheneb info töötlemise kiirus,“ kirjeldasid eksperdid inimese vananemist. „Arukuse vähenemist vanusega ei teki.“

Kohtunik Mailend küsis: „Pole välistet, et ta saab adekvaatselt aru, mis toimub?“

„Absoluutselt!“ vastasid eksperdid. „See pole arvamus, vaid nii ongi.“

Videosilla kaudu istungil osalev advokaat Kuklase ei jäänud kuulduga rahule. Ta esitas taotluse Leole uue ekspertiisi tegemiseks, mille kohtunik jättis rahuldamata. Kohtuotsust Waldmanni poolt esitatud 260 000eurose võlanõude asjas on oodata veebruaris.